Kontrollime alati esmalt, millist pistikut seade tegelikult vajab, sest Micro-USB ja USB-C näevad küll sarnased välja, kuid ei ole vahetatavad. Märgime tellimusse ka selle, kas kaabel peab toetama ainult laadimist või ka andmesidet. Nii väldime olukorda, kus klient saab füüsiliselt sobiva, kuid funktsioonilt vale kaabli.
Järgmisena vaatame üle seadme ja laadija võimsuse sobitamise. Liiga nõrk laadija ei ole ohtlik, kuid võib tekitada ebastabiilse laadimiskogemuse ja kuumenemise laadija enda piiripealse kasutuse tõttu. Liiga suure võimsusega laadija on enamasti turvaline, kui seade ja standardid (nt USB Power Delivery) oskavad voolu kokku leppida.
Kiirlaadimise puhul kontrollime, millist standardit seade toetab ja kas laadija ning kaabel seda koos toetavad. Kui üks lüli ahelas on piirav, langeb kiirlaadimine tagasi tavakiirusele või võib ühendus olla katkendlik. Seetõttu küsime tihti mudelit või soovitame lahendust, kus PD/USB-C on selgelt välja toodud.
USB Power Delivery puhul vaatame üle, kas klient vajab USB-C–USB-C või USB-A–USB-C ühendust. PD täisvõimekus eeldab enamasti USB-C–USB-C kaablit ning vastavat laadijat. Selgitame ka, et “PD” silt laadijal ei tähenda automaatselt, et vana USB-A kaabel suudab sama võimsust ohutult läbi lasta.
Kaablite puhul kontrollime märgistust ja konstruktsiooni: kas on E-mark (kõrgema võimsuse tugi), korralik pingevabastus ja piisav juhtme ristlõige. Miks see oluline on: kehv kontakt suurendab takistust ja võib põhjustada soojenemist pistiku juures. Kuidas teha: soovitame kaableid, millel on selgelt kirjas andmeside tugi (nt 480 Mbps või 5/10/20 Gbps) ja maksimaalne võimsus.
Adapterite ja üleminekute juures kontrollime alati, mida klient tegelikult tahab saavutada: pistiku sobivust, võimsust või andmesidet. Paljud üleminekud on mõeldud ainult laadimiseks ega pruugi kanda kiiret andmesidet või videoühendust. Soovitame pigem õiget kaablit kui mitut üleminekut, sest iga lisaliides on potentsiaalne kontaktiprobleemi koht.
Laadimisohutuse osas paneme kirja kasutuskoha: kodu, auto, kontor või reis. Auto puhul kontrollime, kas adapter toetab stabiilset pinget ja kas pistikupesas on piisav kontakt, sest loksumine tekitab katkestusi ja soojenemist. Kodus soovitame vältida pikendusjuhtme ülekoormamist ja hoida laadija ümber piisavalt õhku, et soojus saaks hajuda.
Kaabli hoolduse kontrollnimekiri on lihtne: painutuskohtade jälgimine, pistikute puhtus ja korrektne kerimine. Miks see oluline on: sisemine juhtmekiud võivad murduda ilma, et väliskate kohe katki läheks, mis toob kaasa katkendliku laadimise. Kuidas teha: kerime kaabli laia ringina, väldime teravaid sõlmi ja ei tõmba kaablist, vaid haarame pistikust.
Säilitamise puhul küsime, kas kaabel liigub sageli kotis või jääb püsipaigale. Kotis soovitame lühemat kaablit või pehmet kinnitusrihma, et pistikud ei saaks külgsurvet. Püsipaigal on parem, kui kaabel ei ripu raskuse all ja pistik ei jää pingesse, eriti seinlaadija küljes.